|
|
| | Hiina-muljeid | 2008-04-25 03:14:23 | Selles ja paaris järgnevas "rendzu-uudistes" toon ära mõningaid muljeid nii viimaselt sõidult kui ka eelnevatelt Hiina-käikudelt.
Inimeste välimus.
Aeg-ajalt on minu käest küsitud, kuidas ma hiinlastel küll vahet teen, nad ju nii sarnased. Vastus on lihtne.
Pole probleemi, ei teegi! Et arvatavalt tuntuim hiinlane on Yao Ming, siis olen aastatega välja töötanud geniaalse
meetodi tema tuvastamiseks. Selleks tuleb kaasas kanda taburetti. Kui tahame teada, kas vastutulev inimene on
Yao Ming, tuleb ronida tabureti otsa. Kui seejärel too inimene ikka minust pikem on, siis on ilmselt Yao Mingiga tegemist.
Eks see taburetile ronimine Hiinas pisut vaevaline on, tavaliselt lööb pea kuhugi ära, aga noh, ega pea portselan pole.
Liiklus
Tundub, et liikluskorraldus läheb Hiinas paremaks. Siiski on see märksa problemaatilisem Eestiga võrreldes, pehmelt öeldes. Eestis on palju inimesi,
kes rakendavad liikluses "füüsilise võimalikkuse" printsiipi ehk siis allumata liikluseeskirjadele liiguvad sealt kus füüsilisi takistusi
parasjagu pole. Hiina liiklus on väga lähedal "füüsilise võimatuse" printsiibile. Sõidetakse julmalt teise liikuva objekti poole, olles
valmis ka kergemaks kokkupõrkeks.
Viimati Shanghais jäi minu hotelli juurde suur ristmik, kustkaudu suundusin metroojaama poole. Esimene kord seda ületades
(olen niigi aeglase reaktsiooniga, aga seekord lisaks öö magamata ja aklimatiseerumata), ristisin operatsiooni "miljondikmänguks",
mis algas kohe fifty-fiftyga. Võimalusi oli tegelikult 3:
1) - ligi 50 % - sind sõidetakse ristmikul sodiks, aga sind õnnestub kokku lappida
2) - ligi 50 % - pole enam midagi lappida
3) - üks miljondik - mingi õnneliku juhuse tõttu pääsed elusa ja tervena üle
Ootasin hoolega, kuni kaugel eemal lõi rohekas valgus mulle helendama, alla ilmus sekundilugeja, mis näitas 30. Kõigepealt tuli
läbida jalgratturite, elektriratturite, mopedistide ja muude väiksematel ratastega moodustitel liikujate vöönd, mis voogas lakkamatult
olenemata fooritulest. Kuidagiviisi nende vahelt läbi põigatud, tuli kõige jõhkram koht. Teiselt suurelt tänavalt sooritasid vasakpööret
masinad (ka rohelise tulega!), kes selgelt tunnetasid oma üleolekut minust, sest määrav on ju mass ja viibid "füüsilise võimatuse" liikluskeerises! Mitte keegi
ei näita välja soovi sulle teed anda, pead mingitmoodi pugema nende vahele ja vahepeal ootama, seistes abitult värisedes ning hoolega ennast
väikseks tegema, et ühtegi väljaulatavat kehaosa rulli ei sõidetaks. Sealt läbi, ei mingit puhkust järgnemas! Kohe tuleb parempöördes autokolonn!
No ja lõpuks jälle need õnnetud ratturid! Pole vist tarvis öelda, et 30 sekundit "armuaega" sai ammu juba läbi ja viibisin otseliikuvate masinate
teoreetilise turmtule all. Tõsi, õnneks rohkem teoreetilise, sest ikka veel voolav vasakpöörajate armaada ei lasknud otseliikujatel kohe ründama
asuda ja sain pisut lisaaega.
Järgmisena tutvusin Shanghai metrooga täistunnil. Ohh, kui saaksin jälle olla armsas väikses koduses ja rahulikus Moskva metroos! Moskvas olen
ikka näinud, et kui rong uksed lahti teeb, siis kellelgi õnnestub enne sisenejaid esimesena alati ka väljuda. Shanghais see küll kindel polnud. Niiöelda vastas
leerid, ehk siis väljujad ja sisenejad asusid varakult moodustama "rünnakrühmi". Sisenejatel on muidugi eelis kompaktsuse osas, sest nemad on ju reeglina
kõik peale minemas, samal ajal kui väljujad peavad võitlema lisaks veel ettejääva "mõttetu massiga", kes miskipärast antud peatuses väljuda ei suvatse.
Samas, ega ka sisenejatel ülearu kogunemiseks ruumi pole. Uste avanedes ründavad sisenejad kohe tsentrist, lüües väljujate ridadesse kiilu, kuid ega noodki
alla anna. Lühikese ja pingelise võitluse järel sulguvad uksed taas ja pooled loevad kaotused kokku, palju on välja paisatud neid kes niipea väljuda ei kavatsenud
jne. Aga ärge ehmuge eelneva kirjelduse peale, jutt on vaid tipptunnist, mis Shanghais jääb selgelt alla ööpäeva pikkusele :).
Turvalisus.
Valge inimese jaoks on Hiina ikka vastikult turvaline. Kui te otsite maad kus naha peale saada, siis soovitan pilgud mujale pöörata, arvan et meie armas kodulinn
Tallinn võib selles suhtes määratult rohkem abi pakkuda . Hiinlane ei taha kuidagi valget turisti rünnata. Seepärast mõned soovitused.
Tahate peksa saada - otsige võimalikult vaikne nurgatagune paik (ka politseid liigub mõttetult palju ringi), leidke võimalikult turske ja jõhkardi välimusega hiinlane
(jällegi väga raske ülesanne) ja sõidke talle pasunasse. Tulemust ma siiski ei garanteeri.
Tahate rahast ilma jääda - juba lihtsam. Pakun välja ühe variandi. Joote end silmini täis ja heidate tänava äärde unele. Pudelid oleks mõistlik jätta vargale julgustuseks
enda kõrvale. Panete pungil täis rahakoti enda pea alla (kahjuks on alkohol Hiinas nii odav, et rahakott on endiselt pilgeni täis paralleelselt teie organismi napsusisaldusega).
Tulemus peaks olema garanteeritud.
Noh, ärge nüüd norgu minge, eks valeraha omanikuks või muud moodi tüssata saada võite ikka väiksema vaevaga ka :).
järgneb...
Ants
Tere!
Eile ütles üks tütarlaps, et jäi mu Hiina-muljeid lugedes magama juba esimese lõigu ajal.
Mis seal salata, tunnen oma edu üle uhkust! Olen alati teadnud, et just unejutu zhanris avaldub mu kirjanduslik anne
tõeliselt! Muidugi ei tohi jääda loorberitele puhkama, ei saa ju loota et mu jutul kõigile ühtmoodi tugev mõju on.
Eriliselt igav teine peatükk on eelkõige neile, kes mu esimese loo järel üksnes kergelt haigutasid...
Raha ja hinnad.
Veel mõni aeg tagasi olid hinnad Hiinas imeodavad. Raha kulutamine oli nagu võitlus lohega - koksad ühe pea maha,
kohe kilkab mitu uut sulle vastu. Saabus Ostleja Pekingisse, astus lennukilt maha, ringutas rõõmsalt, ega aimanudki millised
katsumused teda ees ootavad. Oletame, et tegemist oli kogenud, USA otsukeskustes karastunud persooniga. Kõigepealt tõttas ta
panka, kus ta iga oma 100-dollarilise eest sai portsu suuri punaseid Hiina sajaseid. Võib-olla siin tekkis tal esimene kahtlus,
võib-olla aga mitte. Arvatavasti üritas meie ostleja teha algatuseks kohe ühe priske ostu, lootes taskus pesitsevat rahamassi veidi
vähendada. Aga oh häda! Priske ost ei taganud prisket hinda! Andnud ära ühe punase paberi, sai ta vastu hulga teisi, natuke teist värvi, aga sama mehe pildiga.
Ilmselt hakkas meie kangelane nüüd juba kergelt ohtu tunnetama. Ehl üritas ta teha veel ühe suure ostu, kuid - tulemus nähtavasti sama.
Usun, et järgmisena proovis ta lahti saada pisematest rahapaberitest - paraku külvati ta üle müntidega. Katsus maksta müntidega,
kallati kotti väiksem, ent veelgi arvukam peenraha...
Lõpuks istus (kui oli veel kuhugi istuda) Ostleja hotellitoas, vaatas laeni kõrguvaid asjavirnu, kuulas viie rahakoti ulgumist ülejõu käiva
töö kohta ja mõtiskles... Kuni taipas! Milleks ostu-müügi tehingud kommunistlikul maal? Andis siis vaestele asjad ja raha ning elas kodus õnnelikult edasi.
See kõik on tänaseks minevik. Praeguseks on hinnad tublisti tõusnud, toon mõned näited milliseid jubedaid summasid peate välja laduma:
Linnaliini bussid - alates 1,5 kroonist
Takso - sisseistumine Pekingis ja Hangzhous 15 kr., Shanghais 16,5 (selle eest saate ka 3 km sõita), kilomeetri hind Pekingis ja Hangzhous 3 kr.,
Shanghais koguni 4!
Lõuna lihtsamas restoranis - 20 - 50 kr.
Ühene number kesktaseme hotellis - Shanghais u. 250 kr. öö, Pekingis 300 (mulle rääkis üks tuttav, et sama number maksvat olümpia ajal u. 1500
öö, aga ma ei tea kas see siiski tõele vastab)
50 min üldmassaazhi (Hangzhous) - 50 kr.
pudel vett 3 kr., kohalik õlu poes (0,6-ne pudel) - 4 kr., viinapudel 10-15 kr.
platskaardipilet kiirrongis 1700 km pikkusel sõidul - 480 kr.
No ma ei tea, kas me sellist Hiinat tahtsime?!
Koduloomad
Otsides Shanghais hotelli lähedal söögikohta, läksin mööda ühest uksest, kui järsku peatusin võlutult. Ukse kõrval seisis Mimi, sees aga paterdas
tema poeg Bibi, veel üsna tilluke valge-kollasekirju kiisu. Ma tõesti ei mäleta kas ma üldse mõnda kassi oma varasemate hiina-reiside jooksul olen näinud.
Tänaval igatahes neid ei liigu. Samuti ei ole tänavail ega üldse kuskil näha suuri koeri. Kui me sõpradega Hangzhou lähedal teepõllu kõrval väikses vabaõhukohvikus
lõunatasime, kakerdas seal ringi ka paar napi keskmise suurusega peni. Küsisin siis, et kus teil suured koerad on, kas olete kõik nahka pistnud?
Tõlgitar vaatas mulle suurte silmadega otsa ning väitis, et nood isendid meie läheduses olevatki suured koerad! No ma siis ajasin käed nii üles-laiali kui suutsin, et
näidata milline on õige, Eestis resideeruv suur koer. Olgu meid ennast Eestis küll vähe, aga vähemalt koerad on meil suured!
järgneb...
Ants
| | |
|